Tänane päev on mulle olnud üks pikk piin. Hommikul ei olnud sugugi tahmist kooli minna, vaid hoopis korterisse joosta ja kaamera haarata ja järve äärde kolama minna. Veelgi enam, tekkis kiusatus kõndida otse Räpina maanteele ja esimese autoga koju hääletada. Ikka metsa, pildistama tõmbab. Pärastlõunal, kui pilve tagant välja tulnud päike udu hajutama hakkas, tundsin ennast nagu haavatud loom, kes on inglise keele tundi luku taha pandud. Oleks tahtnud koti haarata ja minema joosta, kuid mul jäi üle vaid ohates oma inglise keele ülesannete juurde tagasi pöörduda ja loota, et kunagi...
Miks juhtuvad parimad ilmad ja ilmanähtused just kooliaja peale...:(
1 comment:
No minul on täpselt samad mõtted. Tahaks, aga ei saa... peab koolipingis piinlema.
Post a Comment