Täna taas hakkasin mõtlema sellele, kui vähe me võtame aega. Aega endale, aega teistele, aega märkamaks, kui palju on ilmas ilusat. See pilt sai tehtud Leevi metsade vahel bussist. Parajasti hakkas punane päikeseketas üle pilvede tõusma ja kogemata kombel sain sellise pildi, kus päike puude vahelt välja piilub, eesmärgiks oli tegelikult mõni vedamisepilt saada(jah, need meeldivad mulle miskipärast, nagu märgata võib;))
Minu elu on siiani möödunud nagu mingit sorti unenäos ja ma tegelikult ei mäletagi sellest suurt midagi, aga olen hakanud mõistma, kui vähe olen ma siiani läbielatut väärtustanud, need hetked, mille jäädvustamise olen mööda lasknud, need sõnad, mida mõtlematult välja öelnud...
Ehh, lähen ratsutama, ja mõtlen selle peale veel, teie nautige pilti ja mõelge, kas teie olete midagi tähtsat maha maganud või ütlemata jätnud...
No comments:
Post a Comment